Anatoli Norman – esimene Eestist pärit talvituja Antarktikas
ANATOLI NORMAN – ESIMENE EESTIST PÄRIT TALVITUJA ANTARKTIKAS
Tema lugu on inspireeriv pilguheit inimkonna püüdlustele mõista ja vallutada maailma kõige karmimaid keskkondi. Näituse on koostanud Eesti Meremuuseum ning see toob külastajateni haruldasi fotosid, päevikukatkeid ja esemeid, mis avavad Anatoli Normani elu ning tööd Antarktikas. Milliste katsumustega tuli tal silmitsi seista? Milline on eestlaste roll polaaruuringutes?
Anatoli Norman (1937–2023) oli kolmas inimene, kes Eestist üldse Antarktikasse jõudis, seejuures esimene talvituja siit. Enne teda said jala Lõunamandri pinnale okeanoloog, meregeoloog Ivar Murdmaa ja kirjanik Juhan Smuul, mõlemad siiski vaid lühiajaliselt.
Talvitumine Antarktisel on keeruline ja kallis. Sel sajandil pole keegi Eestist enam talvitumas käinud. Käiakse vaid sesoonidel ehk lõunapoolkera suveperioodil, mil meil siin põhjas on talv. Hiljuti naases oma 11. sesoonilt Polaarklubi liige Priit Tisler, kes hoiab Eesti polaaruurijate lippu kõrgel Soomele kuuluvas uurimisjaamas. Viimane talvituja aga oli meteoroloog Vladimir Gussev, kes läks 1990. aastal Nõukogude Antarktika ekspeditsiooni koosseisus, aga tagasi jõudis 1992. aastal juba vabasse Eestisse.
Nagu öeldud, oli Anatoli esimene, kes seal kaugel lõunas talvitus. Sõna ’talvituma’ vajab ehk lahti seletamist, sest üks talvitumise periood võib ulatuda kolme aasta sisse. Esimesele talvitusele suundus Anatoli 1960. aastal Saksa DVs ehitatud mootorlaeval „Estonia“, mis alustas sõitu Leningradist 1963. aasta detsembris ning kohale jõudis jaanuari lõpus 1964. Koju sai ta tagasi alles 1965. aastal.
Anatoli jõudis talvituda kolmel korral, sama palju kui juba nimetatud Gussev või meteoroloog Rein Randmets. Huvitava faktina on seismoloog Anatoli Norman meie talvitujatest ainsana talvitunud kolm korda ühes ja samas polaarjaamas – Novolazarevskajas Printsess Astridi rannikul, 100 kilomeetrit merest. Vello Park aga jõudis Eesti rekordina talvituda Antarktisel neli korda, ent kolmes eri jaamas (Molodjožnaja, Mirnõi, Vostok).
Kohtusin Anatoliga esmakordselt siis, kui valmistasin ette esimest Antarktika näitust Meremuuseumis 1984. aastal ning proovisin üles leida neid inimesi, kes olid seal teadlasena töötanud või üldse selle teemaga seotud olnud. Mäletan tema vaimukaid joonistusi fotoalbumi servadel ning üldse tema muhedat olekut. Polaarklubis oli ta tegev vaid algaastatel, hiljem jäi kõrvale nagu ka mitmed teised, kes Tallinnas ei elanud.
Tekst: Katrin Savomägi